Inimesed

Enekeni peamised uurimisvaldkonnad on rahvusteülene mälu ja nõukogudejärgne mälukultuur Ida-Euroopas, traumateooria, kultuurimälu ja ajalooline romaan. Ta on huvitatud ajaloo kujutamisest erinevates kunstiliikides: kirjanduses, filmis ja kunstis. Ta juhib “Tõlkides mälu” projekti ja kirjutab raamatut mälestuste tõlkimisest endise Ida-Saksamaa, poola, eesti, läti, leedu ja vene kirjanduses ja filmis.

Aigi uurimistöö keskmes on kaasaegne saksa kirjandus, kirjandus ja mälu-uuringud, saksa keel ja saksa keele didaktika. Käesoleva projekti raames uurib ta, kuidas saksa keeles kirjutavad transkultuursed autorid kirjeldavad ja tõlgendavad oma teostes nõukogudeaegseid minevikukogemusi. Samuti analüüsib ta, kuidas kaasaegses saksa kirjanduses kajastatakse SDV minevikku ja pärandit.

Margareti uurimistöö kesksed teemad on massirepressioonide pärand, nõukogudeaegne ja – järgne mälukultuur ja kultuuripärand, konfliktne mälu ja grupiidentiteet. Teda huvitab, kuidas repressioone kogenud ühiskonnad kujutavad kannatust, kaotust, kuritegusid ja nende ohvreid massivägivalla mälestuspaikades. Tema eesmärk on uurida, kuidas minevikuvägivalla pärandit saab kasutada kättemaksu vältimiseks, aga ka vägivalla jätkamiseks nüüdisajal.

Hanna uurimistöö fookus asub mälu-uuringute ja filmiteooria ristumiskohas. Ta uurib II maailmasõja ja nõukogude mineviku kujutamist balti filmides. Tema doktoritöö keskendub eelmisel dekaadil valminud Balti küüditamisdraamadele, mis on osa “tunnustuse otsimine” mälu-paradigmast ja filmidele, mis keskenduvad “ajaloolisitele pimekohtadele” ehk teemadele ja sündmustele, mis ei ole saanud laialdast tähelepanu Balti mälukultuuris. Teda huvitab, milliseid vahendeid need filmid kasutavad, et teha Balti riikide ajalugu arusaadavaks välismaa publikule ja kuidas need filmid vaatajat kaasavad.

Anita uurimistöö keskendub kultuurimuutustele ja konfliktidele nõukogudejärgsetes ühiskondades, eriti arutelu tekitanud kunstiteostele ja mälestustele, ja muutuvale demoktraatliku avaliku sfääri tajule. Selle projekti raames uurib ta hiljutisi kultuurinähtustega seotud konflikte Poolas ja seda, kuidas erinevad arusaamad minevikust mõjutavad avalikke kunstikonflikte. Näiteks uurib ta debatte selle üle, kuidas popkultuuri kuuluv krimiromaan kasutab nõukogudejärgseid konspiratsiooniteooriaid, kaasa arvatud uskumusi endise nõukogude võimueliidi vandenõudest ja ”varastatud” üleminekust, mis on nüüdisaegse Poola ühiskonna poliitilise lõhe üks peamisi aluseid.

Johanna uurimisvaldkondade hulka kuuluvad nõukogude eesti kirjandus, kaanoni loomine ja retseptsiooniuuringud. Ta on uurinud peamiselt 1960.–1970. aastate romaane ja nende retseptsiooni. Viimasel ajal on ta tegelenud hilisnõukogude jutustustega tüdrukutele ja nõukogudeaegse kirjanduskriitikaga.

Diana peamiseks uurimisvaldkonnaks on film ja tema sotsiaalajalooline kontekst, filmistiil ja esteetika, Euroopa kino, eriti rumeenia ja ungari kaasaegne kino ja aeglane film. Selle projekti raames uurib Diana, kuidas rumeenia ja ungari uue aastatuhande kino tõlgib nende maade II maailmasõja ja autoritaarse kommunismikogemuse mälu väljaspoole rahvuslikke ja põlvkondlikke piire. Ta käsitleb seda, kuidas filmid kui esteetilised mälumeediumid valgustavad pingeid idaeuroopa mälu kohaliku ja rahvusvahelise tasandi vahel.

Bernadette uurib fakti ja fiktsiooni suhteid nõukogude režiimi ja holokausti kujutamisel tšehhi ja slovaki kirjanduses ja filmis. Teda huvitab ka see, kuidas need kujutused mõjutavad nende sündmuste kollektiivset mälu neis maades.