Kui saabusin Tallinnasse, et asuda tööle järeldoktorina Euroopa Teadusnõukogu grandiprojekti juures, pidin mitte ainult tutvuma uue koha (linna ja oma praeguse töökohaga Tallinna ülikoolis), vaid ka sukelduma kohalikku kinokultuuri. Tundes Tallinnat kui üht Ida-Euroopa A-kategooria filmifestivali PÖFF ehk Pimedate Ööde Filmifestival (mis leiab aset selle postituse kirjutamise ajal) toimumiskohana, tahtsid saada rohkem teada linna kinodest ja nende külastajatest.
Hoolimata pandeemiast on Eesti kinod endiselt lahti. Alustasin mitmekorruselisest Coca-Cola Plazast, kus vaatasin filmi “Tenet” (Christopher Nolan, 2020). “Tenetit” oodati Eestisse pikisilmi, kuna seda filmiti Tallinna erinevates paikades, ja see seletas ka filmi pikka linastusperioodi ning edu kohaliku vaatajaskonna hulgas. Plaza on ka üks PÖFF-i toimumispaikadest.
Spektri teises otsas on Tallinna sõltumatu kino Sõprus. Kino hoone ehitati 1955. aastal ja toimis kinona juba Nõukogude ajal. Stalini ajale viitavad ka hoone pompöösne fassaad ja rikkalik interjöör. Alates 2010. aastast on Sõprus tuntud kui Eesti nüüdisaegse Euroopa kunstkino lipulaev, mille kava, tsiteerides kodulehekülge, “moodustavad suurel hulgal just siinsed eriprogrammid, mis on ka selle kino omanäoline kaubamärk”. Sõpruse kinokavast torkasid mulle silma kaks filmiprogrammi. Esiteks Veiko Õunpuu retrospektiiv, kelle uus film “Viimased” esilinastus sel aastal. Teiseks Ungari filmiõhtud, mis leidsid aset septmbris ja oktoobris. Programmi raames näidati kohalikele igal nädalal üht Ungari filmi, nii klassikalisi kui ka uusi filme. Mu teadustöö seisukohast pakkusid mulle kõige rohkem huvi kaks filmi, mis käsitlesid Ungari ajalugu. “Need, kes jäid” (“Akik maradta”, Barnabás Tóth, 2019) tegevus toimub vahetult pärast II maailmasõda kuni Stalini surmani. “Vangid” (“Foglyok”, Kristóf Deák, 2019) leiab aga aset 1951. aastal. Filmi “Need, kes jäid” näidati nii eesti kui ingliskeelsete subtiitritega ja seega vaatasime seda kogu projektinaiskonnaga. Seanss oli tasuta, tervituseks pakuti ungari veini. Nagu selgus, korraldas ja rahastas filmiõhtuid Ungari Kultuuri Instituut Tallinnas.
Ungari kinol on rahvusvahelisel areenil hea maine, millest annab tunnistust Ungari filmide sage osalemine ja edu rahvusvahelistel festivalidel, sealhulgas PÖFF-il. Sel aastal osales PÖFFi mainekas võistlusprogrammis István Szabó film “Lõppsõna” (“Zárójelentés”, 2020). See postitus on aga kirjutatud huvist selle vastu, mis on need muud viisid, kuidas kohalikud saavad näha ungari filme, eriti ajaloofilme, väljaspool filmifestivale ja tavakino seansse. Ungari Kultuuri Instituudi juht Tamás Orosz oli lahkelt valmis minuga kohtuma ja rääkima instituudi tegevustest seoses filmikunstiga. Järgnevalt võtan kokku meie vestluse rõhuga sellel, kuidas jõuavad ungari ajaloofilmid Eesti vaatajani.
Ungari Kultuuri Instituut allub Ungari välis- ja kaubandusministeeriumile ja selle ülesandeks on ungari keele ja kultuuri levitamine välismaal. Iga aasta sügisel koostab instituut järgmise kalendriaasta kultuuriprogrammi, mille kiidab heaks ministeerium. Filmiõhtud on vaid üks osa instituudi mitmekesisest kultuuriprogrammist. Sel aastal korraldati lisaks üksikutele filmiseanssidele terve filmiõhtute seeria. Kuna filmidel on ungari ja eesti kultuurivahetuses tähtis roll, rõhutab hr Orosz eestikeelsete subtiitrite tähtsust. Tasuta seansid peaksid samuti meelitama kohale rohkem publikut ja klass veini lisama üritusele soojust ja pidulikkust.
Filmiõhtuid plaanides oli rõhk komöödiatel, mitte ajaloolistel filmidel. “Vangid” sobis sellesse konteksti oma absurdihuumoriga. Kuid “Need, kes jäid” kujutab endast kõrvalekallet temaatilisest keskmest. Mr Orosz valis filmi välja mitte ainult soovist näidata ungari kino kõige viimast loomingut, vaid pidades silmas ka filmiõhtute plaanitud toimumisaega 2020. aasta aprillis. “Need, kes jäid” pidi linastuma ungari filmi päeval 30. aprillil. Ungari esitas filmi võõrkeelse filmi Oscarile ja juhul, kui see oleks selles kategoorias nomineeritud, oleks see lisanud linastusele reklaami, mis oleks meelitanud kohale veelgi rohkem vaatajaid.
Filmi “Need, kes jäid” keskmes on kaks holokaustis ellujäänut: teismeline Klára Wiener (Abigél Szőke) and keskealine arst Dr Körner Aladár (Károly Hajduk), kes püüavad leida omavahelist sidet ja selle kaudu parandada ajaloo haavu. Film tegeleb tuntub probleemiga – võimetusega pärast traumaatilist kogemust teiste inimestega kontakti saada –, kuid annab sellele spetsiifilise Ida-Euroopa ilme. Lisaks suurele vanusevahele on “Need, kes jäid” tegelaste suureks väljakutseks Ungari ja laiemalt Ida-Euroopa ajalooline kontekst 1950. aastatel, stalinismile sarnaste autoritaarsete reiimide kehtestamine. Mõlemad asjaolud kujutavad endast ohtu pealtnäha süütule isa ja tütre armastusele, mis võiks pakkuda neile põhjuse edasi elamiseks. Kõigepealt satub Klára õpetaja nägema neid ühel päikeselisel pärastlõunal Budapesti pargis ja talle jääb mulje, et paar on romantiliselt seotud: Klára pea on Aldó süles ja too paitab ta juukseid. Nähtust šokeerituna püüab ta nende elukorraldust muuta. Klára elab vaheldumisi oma tädi ja Aldó juures, kes mõlemad hoolitsevad tema eest. Kuni sinnani näib asjade korraldus tegevat mõlemale head: Kláral on Aldóga lihtne rääkida ja ta talle saab ta rääkida, et tunneb end süüdi õde surmas. Aldó näitab talle aga oma sõjaeelset perekonnaalbumit. Lisaks pingestab olukorda Ida-Euroopa spetsiifiline ajaloolis-poliitiline kontekst. Ühel saatuslikul õhtul, kui Aldót ähvardavad Rákosi režiimi repressioonid, väljub nende suhe äärepealt isa ja tütre vahekorrast. Barnabas Tothi kindlakäelisel juhtimisel ja kahe peaosalise vapustava näitlejatöö toel tüürib film nende lõksude vahel tagasihoidlkul ja visuaalselt meisterlikul viisil.
Alates 2019. aastast on sarnane filmiõhtute seeria leidnud aset Tartus. Seal organiseerib Ungari filmikulbi Tartu Ülikooli ungari keele külalislektor Kriszta Tóth. Tegevust rahastab rahaliselt Ungari välis- ja kaubandusministeerium 2019. aastal loodud programmi kaudu, mis toetab ungari keele ja kultuuri lektorite tööd kogu maailmas. Kriszta Tóthi tunnustuseks tuleb öelda, et ta otsustas keskenduda just filmiõhtutele. Filmid, mille ta on valinud näitamiseks Tartu sõltumatus kinos Elektrikteater, näitavad ungari filmi mitmekesisust: hiljutised rahvusvahelist edu saavutanud filmid nagu Cannes’is peaauhinna ja võõrkeelse filmi Oscari võitnud “Sauli poeg” (“Saul fia”, Lajos Nemes, 2015) ja Berlinale Kuldkaru võitka “Ihust ja hingest” (“Testről és lélekről”, Ildikó Enyedi, 2016); mitmed populaarsed filmid nagu animatsioon “Kasside linn” (“Macskafogó”, Béla Ternovszky, 1989) ja klassikalised (ajaloo)filmid nagu “Armastus” (“Szerelem”, Karoly Makk, 1971). Kuigi Ungari Kultuuri Instituut ei ole selle filmiklubiga otseselt seotud, aidatakse vajadusel filmikoopiate transpordi ja avaürituste suupistete ja veiniga.
Instituudi muud üritused on juhuslikumat laadi. Vahel palutakse instituudilt abi mujal, näiteks Tallinna Ülikooli Balti filmi ja meediakoolis näidatavate filmide osas. 2018. aasta 28. novembril ungari Gulagi ohvrite mälestuspäeval näidati BFM-i kinos Supernova filmi “Igavene talv” (“Örök tél”, Attila Szász, 2018). Sel aastal algatas kino Sõprus Béla Tarri seitsmetunnise kultusfimi “Saatana tango” (“Sátántango”, 1994) näitamise. Sellistel juhtudel hangib instituut filmi koopia ja maksab näitamisõiguste eest.
aastal näidati kahepäevase ürituse raames, millega tähistati Ungari eesistumist Visegrád grupis (nelja riigi Tšehhi, Ungari, Poola ja Slovakkia kultuuriline ja poliitiline liit), kaht filmi, mis keskendusid naiste ajaloolisele kogemusele. Need olid “Ema ja teised minu pere narrid” (“Anyám és más futóbolondok a családból”, Ibolya Fekete, 2015) ja “Aurora Borealis” (Márta Mészaros, 2017). Nende filmide olulisust ajaloomälu seisukohalt ei saa üle hinnata.
Lõpetuseks võiks öelda, et kultuuridiplomaatia seisukohast on Ungari minevikku käsitlevad filmid Eestis tänu ühisele ajaloole hästi mõistetavad. Tamás Orosz meenutab, et kui ta Tallinnasse saabus, siis üks esimesi inimesi, keda ta siin kohtas, oli Eesti Kirjanike Liidu juht Tiit Aleksejev. Tema soovitas toetada ajaloosündmustele keskenduva kirjanduse tõlkimist, sest see on valdkond, kus Ungaril on palju sarnasusi Eestiga. Jääb vaid üle loota, et lisaks raamatutele pakuvad Eesti vaatajale huvi ka filmid. Otsustades külastatud linastuste vaatajahuvi järgi, näen siin suurt potentsiaali.
